Ma olen varem fakte enda kohta kirjutanud SIIN. Kõige esimene blogi, mida ma järjepidevalt lugema hakkasin, oli Briti blogi. Ainult et aastal 2009 tähendas see hoopis üht teist blogi kui seda, mis täna selle nimega seondub. Kusjuures see oli üsna pikka aega ainus blogi, mida ma lugesin, kuna ma lihtsalt ei teadnud ühtki teist. Ma pole kunagi ühtki luud murdnud. Olen hoolimata oma lühikesest kasvust paar korda. Me koguni võitsime nooremas vanusegrupis.

Aeg on päris kiirelt läinud ning jõulud on juba kaugel eelmises aastas. Isegi kuused on suuremal osal välja viidud. Esimest korda minu ja Härra ühisel teekonnal tõime tuppa ka ehtsa kuuse. Tegelikult küll sõbra üliagaral õhutusel, kuid siiski. Ei seilanud me mööda kaugemaid .

Kui ilma sünnib inime kuni sitsi-satsiseelikuni. Pole ma kunagi väga oma elukest rahva ette laiali laotanud, kes tahab midagi teada, eks küsib. Aga täna peaksin alustama kusagilt aastate tagant, et luua seda õiget tunnet neile, kes minu lugu loevad. Olen pere kolmest lapsest noorim, pesamuna tütreke. Nii sain juba lapsena laulda, et. Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene. Mine õpi õpetajaks, sulle ju lastega töö sobib ja meeldib! Nüüd siis juba möödunud aasta 1.

Nüüd on vist paslik öelda küll, et tere tali! Midas keissi nüüd selle tuisuga väljas on? Näiteks eile õhtul pidin mingi 35km koju sõitma, ja ausalt, ma kartsin. Ja ma muidu ei ole üldse siuke käeväristaja! Nii halb nähtavus oli, et ma vahepeal ei saanud enam aru, kas ma üldse õiges suunas sõidan. Lohutasin ennast mõttes, et kui teelt välja sõidan ja lumevangi jään siis vähemalt on mul autos suur lambanahk, pudel viina, telefoniaku on täis, suusajope ja süüa. Ja kuna me ju .

I can only please one person a day. Today is not your day. Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus.

Oeh, tänane päev on olnud väga tegus. Minusuguse jaoks, kes viimased kaks nädalat. Kirjutuslaua taga, on see ikka tõeline saavutus juba. Kes oleks võinud arvata, et mõne nädalaga absoluutselt kogu füüsilinevorm kaob? Lisaks kõigele muule asjalikule.

Ei tule teist ja paremat maailma me jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber. Tuul ja taevas täna teine on kui eile. Ei, ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piire. Siis ongi vaja kokkukukkumist, siis ongi vaja äratust - meeldetuletust, et tegelikult on kogu tarkus enda sees ju olemas. katki minnes tekivad praod, siis on näha ka alumised kihid - need mille olemasolu ei mäletanudki. Kui ma olen selle leidnud, siis on must ehk ka pisut enam tolku lastele, lähedastele.